Lapsepõlvepere
Ema Marie sündis Põka talus Kõpu kihelkonnas Viljandimaal, kust koliti aga Viljandisse. Seal õppis ta õmblemist ning kokakunsti ning läks Mäo mõisa Paide kihelkonda ühe erruläinud vana kindrali kokaks.
Isa Johannes sündis Harju-Jaani kihelkonnas Harjumaal, kus õppis Anija mõisas kärneriks ehk aednikuks. Sealt rändas Johannes edasi Mäo mõisa, kus kohtas oma tulevase abikaasa Mariega. Mõnda aega töötas mees ka Purdi mõisas.
Peale abiellumist koliti Oidrema mõisa, ent pere liikus sealt peagi edasi Tallinna. Seejärel elati pikemat aega Türsamäe mõisas. Mõisates elades õmbles Maire inimestele välja ja Johannes oli kärneriks. Lõpuks osteti omale Vesina talu ning Johannes hakkas tööl käima hoopis raudteel. Isa tegeles lisaks ka mesindusega ning rajas maja juurde aia. Kui marjapõõsad juba vilja hakkasid kandma, käis Marie Sillamäele suvitajatele marju ning lilli müümas. Marie põdes mitu korda kopsupõletikku, päris terveks lõpuks ei saanudki.
Seoses Eesti Vabariigi tekke ja 1919. aasta Maareformiga saadi asundustalu mitte kaugele, Veskimäele Päite külla Voka valda ning elamine koliti mitmeetapiliselt sinna ümber.
Lapsi oli peres palju, Vilhelminel oli kaks venda, Julius ja Johannes, ja kolm õde, Hilda, Lehte ja Linda. Julius lõpetas külakooli ning vanemad panid ta Jõhvi ministeeriumikooli, temast pidi saama kooliõpetaja, ent maailmasõda segas vahele. Linda ja Juku käisid koolis neli talve, Hilda ja Lehte viis. Hilda käis hiljem veel Narvas õmbluskoolis.
Julius käis isaga 13. aastselt raudteel tööl, hiljem metsas puudeveol. Lühiajaliselt töötas Julius ka Sillamäel põlevkivivabrikus. Vennad käisid läbi ka Eesti Vabariigi kaitseväe. Tagasi tulles jäi Julius isale koju abiks, ta oli ehtne põllumees ja kuna ta oli omal ajal rohkem koolis käinud, tuldi naabertaludest ikka tema jutule kui oli tarvis palvekirju ja avaldusi kirjutada.
Minni käis Linda ja Juliusega laulukooris, mõlemad vennad mängisid ka puhkpilliorkestris. Vennas Johannes ehk Juku läks peale kaitseväeteenistust Tartusse onu juurde lukksepp-keevitaja ametit õppima, ent enne seda tutvus naabertalu Lindaga. Juku käis Tartus ka õhtukoolis, lõpetas seitse klassi, töötas ka kuigi kaua vedurijuhina.
Esimesena lendas pesast välja Hilda, 1923. aasta detsembris, Vilhelmine oli siis kümne aastane. Järgnes Lehte 1927. aasta novembris, ent nad elasid mehega pea kaks aastat neiu vanematekodus, kust viimati kolisid Kiviõlisse. Julius abiellus 1936. aasta detsembris. Linda tutvus oma tulevase abikaasaga 1930ndate alguses, pulmad peeti mais 1937 ning kõige viimasena toimusid Juku omad 1938 maikuus.
Nii emapoolne vanaema Anu kui ka vanaisa Andres olid mõlemad Kõpu valla inimesed. Andres pidas mõisas rendikohta ja äritses hobustega. Mees oli laiaõlgne, tüse, väheldase kasvu, musta värvi juuste ja habemega. Kord jättis Andres mõisa rendikoha päevad sulase hooleks teha, too oli aga olnud laisk ning jätnud päevad tegemata. Kui parun Andrese käest aru hakkas pärima, vihastas see ja lõi valitseja pikali. Sestap võttis parun talu ära ja andis teisele. Talu nimi olnud Põka talu, siis hakati Andrest Põkata Andreseks hüüdma. Seetõttu kolis pere elama linna - küllap Viljandisse ning Andres hakkas sõiduvoorimeheks. Kord aga külmetas, jäi kopsupõletikku ja suri kaunis noore mehena.
Vanavanematel oli kokku neli last, kaks poega ja kaks tütart. Poegade nimed olid Jaan ja Julius ja tütarde nimed olid Anu ja Marie. Anus sai kingsepp Hendriksoni naine ja nad läksid elama Petrogradi, kus hakkasid toiduainete poodi pidama, vanasti öeldi – vürstpoodi. Neile sündis neli last: Alfred, Salme, Reinhold ja Hilda. Jaan abiellus kellegi Mariaga ja neil oli kaks last, Rein ja Helene. Juliusest sai lukksepp, abiellus kellegi Amandaga ja neil oli kaks tütart, Marta ja Linda.
Isapoolne vanaisa Tõnu Pärnamäe oli Anijal mõisa tööline. Vanaema Mari oli mõisa lüpsinaine. Neile sündis viis last, neli poega: Jaakob, Gustav, Johannes ja Jüri, ja üks tütar – Miina. Tõnu oli mõisa töö juures end seljast vigastanud ja küürus, ta oli alati haige ja suri ka noorelt. Viis last jäid emale toita ja mis siis ikka üle jäi kui lapsed anti külasse karjapoisiks. Enne ikka mõisa hanekarja, siis sigade karja ja viimaks renditalusse või ka päristaludesse lehmakarja - siis oli Eestis juba ka ostutalusid. Vanaisa Tõnu ajal hakkasid parunid eestlastele perekonna-nimesid panema ja kes ise ei osanud omale nime arvata, sellele pani parun. Vanaisa kodu lähedal olnud pärnapuudega kaetud kõrgendik ja selle järgi võtnud ta omale nimeks Pärnamäe.
Koostatud
23/03/2020
Peale abiellumist koliti Oidrema mõisa, ent pere liikus sealt peagi edasi Tallinna. Seejärel elati pikemat aega Türsamäe mõisas. Mõisates elades õmbles Maire inimestele välja ja Johannes oli kärneriks. Lõpuks osteti omale Vesina talu ning Johannes hakkas tööl käima hoopis raudteel. Isa tegeles lisaks ka mesindusega ning rajas maja juurde aia. Kui marjapõõsad juba vilja hakkasid kandma, käis Marie Sillamäele suvitajatele marju ning lilli müümas. Marie põdes mitu korda kopsupõletikku, päris terveks lõpuks ei saanudki.
Seoses Eesti Vabariigi tekke ja 1919. aasta Maareformiga saadi asundustalu mitte kaugele, Veskimäele Päite külla Voka valda ning elamine koliti mitmeetapiliselt sinna ümber.
Lapsi oli peres palju, Vilhelminel oli kaks venda, Julius ja Johannes, ja kolm õde, Hilda, Lehte ja Linda. Julius lõpetas külakooli ning vanemad panid ta Jõhvi ministeeriumikooli, temast pidi saama kooliõpetaja, ent maailmasõda segas vahele. Linda ja Juku käisid koolis neli talve, Hilda ja Lehte viis. Hilda käis hiljem veel Narvas õmbluskoolis.
Julius käis isaga 13. aastselt raudteel tööl, hiljem metsas puudeveol. Lühiajaliselt töötas Julius ka Sillamäel põlevkivivabrikus. Vennad käisid läbi ka Eesti Vabariigi kaitseväe. Tagasi tulles jäi Julius isale koju abiks, ta oli ehtne põllumees ja kuna ta oli omal ajal rohkem koolis käinud, tuldi naabertaludest ikka tema jutule kui oli tarvis palvekirju ja avaldusi kirjutada.
Minni käis Linda ja Juliusega laulukooris, mõlemad vennad mängisid ka puhkpilliorkestris. Vennas Johannes ehk Juku läks peale kaitseväeteenistust Tartusse onu juurde lukksepp-keevitaja ametit õppima, ent enne seda tutvus naabertalu Lindaga. Juku käis Tartus ka õhtukoolis, lõpetas seitse klassi, töötas ka kuigi kaua vedurijuhina.
Esimesena lendas pesast välja Hilda, 1923. aasta detsembris, Vilhelmine oli siis kümne aastane. Järgnes Lehte 1927. aasta novembris, ent nad elasid mehega pea kaks aastat neiu vanematekodus, kust viimati kolisid Kiviõlisse. Julius abiellus 1936. aasta detsembris. Linda tutvus oma tulevase abikaasaga 1930ndate alguses, pulmad peeti mais 1937 ning kõige viimasena toimusid Juku omad 1938 maikuus.
Nii emapoolne vanaema Anu kui ka vanaisa Andres olid mõlemad Kõpu valla inimesed. Andres pidas mõisas rendikohta ja äritses hobustega. Mees oli laiaõlgne, tüse, väheldase kasvu, musta värvi juuste ja habemega. Kord jättis Andres mõisa rendikoha päevad sulase hooleks teha, too oli aga olnud laisk ning jätnud päevad tegemata. Kui parun Andrese käest aru hakkas pärima, vihastas see ja lõi valitseja pikali. Sestap võttis parun talu ära ja andis teisele. Talu nimi olnud Põka talu, siis hakati Andrest Põkata Andreseks hüüdma. Seetõttu kolis pere elama linna - küllap Viljandisse ning Andres hakkas sõiduvoorimeheks. Kord aga külmetas, jäi kopsupõletikku ja suri kaunis noore mehena.
Vanavanematel oli kokku neli last, kaks poega ja kaks tütart. Poegade nimed olid Jaan ja Julius ja tütarde nimed olid Anu ja Marie. Anus sai kingsepp Hendriksoni naine ja nad läksid elama Petrogradi, kus hakkasid toiduainete poodi pidama, vanasti öeldi – vürstpoodi. Neile sündis neli last: Alfred, Salme, Reinhold ja Hilda. Jaan abiellus kellegi Mariaga ja neil oli kaks last, Rein ja Helene. Juliusest sai lukksepp, abiellus kellegi Amandaga ja neil oli kaks tütart, Marta ja Linda.
Isapoolne vanaisa Tõnu Pärnamäe oli Anijal mõisa tööline. Vanaema Mari oli mõisa lüpsinaine. Neile sündis viis last, neli poega: Jaakob, Gustav, Johannes ja Jüri, ja üks tütar – Miina. Tõnu oli mõisa töö juures end seljast vigastanud ja küürus, ta oli alati haige ja suri ka noorelt. Viis last jäid emale toita ja mis siis ikka üle jäi kui lapsed anti külasse karjapoisiks. Enne ikka mõisa hanekarja, siis sigade karja ja viimaks renditalusse või ka päristaludesse lehmakarja - siis oli Eestis juba ka ostutalusid. Vanaisa Tõnu ajal hakkasid parunid eestlastele perekonna-nimesid panema ja kes ise ei osanud omale nime arvata, sellele pani parun. Vanaisa kodu lähedal olnud pärnapuudega kaetud kõrgendik ja selle järgi võtnud ta omale nimeks Pärnamäe.
Koostatud
23/03/2020