Willem
Wilhelmine abiellus Willem Kuurbergiga (1906-1947; hilisemates allikates Villem Kuurberg) 20/06/1936. Willem oli pärit Raasiku ligidalt Haljavast. Wilhelminet võlus mehe ladus olek, hea naljasoon, vaba esinemine ning tark jutt. Noored kohtusid juba 05/11/1929 Raasiku vallamajas toimunud tuletõrjujate peol, ent abiellumisega otsustati oodata kuni noormees sai 30. aastat vanaks. Suure pere esimene poeg tegutses oma pere mehhaniseeritud puutöökojas ja tuuleturbiini abil käijanud veskis.
Ta oli pere kõige vanem poeg ja saadeti Tallinnasse tööstuskooli, kus ta õppis tisleriks. Villu ülal pidada jäid kõik õed ja vennad kui isa 1935. aastal suri. Kuna Villu päris maja, jäi tema kohuseks ka täisealiseks saanud õvedele välja maksta majast osamaksed - kõik peale kahe noorema said oma osamaksed ka kätte. Villu kogus raha ka talu ostmiseks, sest tisleritöö oli tolmune ning ta soovis elumuutust. Ent sõda tuli peale ja raha jäi kõik panka.
Oktoobris 1946 saadeti Villu Siberisse, viimane kiri tuli detsembris: „Meid saadeti oktoobri lõpus Siberisse, maha laaditi meid Primorje krais, Nahhodka sadamas. Nüüd olen Nahhodka linnahaiglas. Kahju, et haigus on mu kehakaalu, mida Sina hoolega üleval hoidsid, hullusti vähendanud ja mul ei ole end millegiga kosutada. Teekond läheb aga veel edasi kaugele põhja, kus ei ole postiühendust, sama teed läks ka Su õemees Paul. Kui päike tõuseb, saadan Sulle terviseid ja loodan, et päikeseloojang toob Sinult vastuse.“ Rohkem kirju ei saabunud ning Tallinnast järele pärides teatati, et Villem suri 07/03/1947. Pakuti ka tunnistust, ent Vilhelmine ei võtnud seda vastu lootuses, et ehk pole teade siiski õige.
Villu arreteerimine
Kuivõrd Teise maailmasõja ajal ei olnud poliitiline neutraalsus aktsepteeritud, astus Villu vastu tahtmist lõpuks Omakaitsesse. Haarangutel ta ei osalenud, aga käis Raasiku jaama lähedal sillavalves. 15/06/1945 Villu arreteeriti ja viidi algul Nõmmele, hiljem Patarei vanglasse. Sealt tuli kohtuotsus, kodumaa reetja ja kontrevolutsioonis osaleja ning talle mõisteti 10 aastat ümberkasvatamise laagrit. Patareist viidi Villu Mustamäele, kus oli ka Minni ja Villu viimane kohtumine 1946. aasta kevadel. Kuna rääkida ei tohtinud, laulis ta üht meeskoori viisi:Tule Sa ju koju, kallim, kaugelt maalt.
Igav on Sind oodata ju,
kuuleksin Su kõnet mahedat,
kannaks Sind veel kodupind,
nurmed ja põlludki ootavad Sind,
kallike, veel tagasi!
Oktoobris 1946 saadeti Villu Siberisse, viimane kiri tuli detsembris: „Meid saadeti oktoobri lõpus Siberisse, maha laaditi meid Primorje krais, Nahhodka sadamas. Nüüd olen Nahhodka linnahaiglas. Kahju, et haigus on mu kehakaalu, mida Sina hoolega üleval hoidsid, hullusti vähendanud ja mul ei ole end millegiga kosutada. Teekond läheb aga veel edasi kaugele põhja, kus ei ole postiühendust, sama teed läks ka Su õemees Paul. Kui päike tõuseb, saadan Sulle terviseid ja loodan, et päikeseloojang toob Sinult vastuse.“ Rohkem kirju ei saabunud ning Tallinnast järele pärides teatati, et Villem suri 07/03/1947. Pakuti ka tunnistust, ent Vilhelmine ei võtnud seda vastu lootuses, et ehk pole teade siiski õige.
Susanna Karindi (1899-1994) erakogust
Villu vanematest
Ema Katariina (1885-1963; neiupõlvenimega Kressa) oli pärit Perilast, Harju-Jaani kihelkonnast ning tuli Kärba tallu tüdrukuks. Abielludes perepoja Eduard Wilhelmiga, oli neiu 18. aastane, seega mehest 12 aastat noorem. Kuna neiu oli pärit vaesest perest, ei pälvinud ta oma ämma soosingut. Katariina oli kunstilembene ja joonistas. Häda tegid talle tema lokkis tumedad juuksed, mida pidi aja sunnil pidevalt sirgu tõmbama - ei tohtinud ju olla teistsugune kui enamik. Ta oli ka suur kõndija, käies jala Kehra ja tagasi - võttis suuna tehase korstna ja tagasi tulles Haljava kirikule ning tuli. Murdis endale veel alati kepigi kaasa, mille tagasi tulles maasse torkas ning see läks kasvama - tal läksid kõik asjad hästi kasvama. Ta oli tark naine, tundis taimi ja käis ka aitamas sünnitusi vastu võtta.
Isa Eduard Wilhelm (1873-1935) sündis Haljava kihelkonnas ning töötas puusepa ja möldrina, lisaks meisterdas ka vankrirattaid. Kuna maad ei olnud, elatas mees oma peret möldrina ja kasvatas lapsed tänu veskile üles. Eduard mängis ka viiulit ja ostis ka klaveri. Oma ameti õpetas ta edasi oma vanimale pojale. 1935. aasta novembris kukkus ta aga veski teiselt korruselt alla, sai selgroovigastuse ning lahkus siit ilmast.
Õvesid oli peres omajagu, Willemil oli kolm venda: Jakob, Arthur ja Johannes ehk Juha, aga õdesid kuus: Alma Johanna, Alide Pauline, Salme, Hildegard ehk Hilda, Vilma ja Juta. Alma suri 28. aastaselt tuberkoloosi, Alide juba 15. päeva vanuselt.
Vanaema Miina (1845-1931; npn Roop) oli pärit haruperest Kiviloo külast ja oli oma aja kohta kaunis uhkest perekonnast. Tollel ajal noortel inimestel ei olnud ju muud kohta, kus koos käia kui külakiigel laupäeva õhtuti või pühapäeviti. Miina vanemad olid aga vägagi sügavausklikud inimesed ega lubanud tütrart sinna. Mõnikord oli Miina siiski läbi akna välja läinud ja ikka kiigel ära käinud ka. Tollel ajal oli see uhkus olnud selles, kui pandi mitu alusseelikut selga – kui on nemad kiikunud, siis vaadanud ümberringi kui Haru-Miina kiigub, seelikud lappavad nagu raamatulehed.
Kuna poisse oli peres palju, jagati Kärba maad lõpuks kolmeks:
1) Anton rajas Vabriku talu - tema ei soovinud hakata põllumeheks, vaid tahtis tegeleda hoopis rauaga ja ehitas endale põllutöömasinate tööstuse. Ta oli üks esimesi, kes valmistas rehepeksumasinaid – hobustega aeti neid ringi ja nii pandi masin käima. Anton tegi valmis rehepeksumasina rauaosad, puutööstusest sai puudosad ja nii see masin kokku pandi. Samuti valmistati tema tööstuses käsitsi tuulamise ja mitmesuguseid teisi aparaate, pärast veel turbahunte ja kõike, mida aeg nõudis. Lisaks rautas Anton ka hobuseid ja regesid ning pani vankriratastele rauast vitsid ümber. Tal oli vaid pisike kartulipõld ja nii palju karjamaad, et sai pidada ühte lehma. Ega ta rohkemat tahtnudki kui vaid omatarbeks.
2) Johannesele jäid Kärba alghooned. Mehel sündis küll kolm poega ja tütreidki sama palju, ent esimene poeg Woldemar suri juba 30. aastaselt 1930 tiisikusse, teine poeg Richard küüditati 1941 ning Siberist tagasi ta enam ei tulnud. Kolmas poeg Herbert kolis Põltsamaale ning temast sai pastor. Seega talu ei olnud lõpuks kellelegi pärandada.
3) Eduard Wilhelm rajas Möldri talu, mida nimetati ka Villemi veskiks kuna tema maadel, aida ja elumaja vahel asus suure tuulerattaga viljaveski. Maja ise oli väga huvitav, selline mitmesopiline.
Isa Eduard Wilhelm (1873-1935) sündis Haljava kihelkonnas ning töötas puusepa ja möldrina, lisaks meisterdas ka vankrirattaid. Kuna maad ei olnud, elatas mees oma peret möldrina ja kasvatas lapsed tänu veskile üles. Eduard mängis ka viiulit ja ostis ka klaveri. Oma ameti õpetas ta edasi oma vanimale pojale. 1935. aasta novembris kukkus ta aga veski teiselt korruselt alla, sai selgroovigastuse ning lahkus siit ilmast.
Villem Kuurbergi (1945-2019) erakogust, 11. juuni 1934
Õvesid oli peres omajagu, Willemil oli kolm venda: Jakob, Arthur ja Johannes ehk Juha, aga õdesid kuus: Alma Johanna, Alide Pauline, Salme, Hildegard ehk Hilda, Vilma ja Juta. Alma suri 28. aastaselt tuberkoloosi, Alide juba 15. päeva vanuselt.
Villu vanavanematest
Vanaisa Jaan Kuuri (1838-1905) sündis Kure talus ja sealt võis ka esialgne perekonnanimi alguse saada - samas aga ei olnud tollal kommet linnu nimelisi perekonnanimesid võtta või panna. Ehk et lugu selle nimega vajab veel selgitamist. Perekonnanimi muudeti ühel hetkel kirikuraamatus aga Kuurbergiks - miks, seda pole teada. Lihtsalt tõmmati "Kuuri" maha ja selle üles on märgitud "Kuurberg".Kuivõrd Kure talu maad asusid võrdlemisi madalal ning olid pidevalt vee all, koliti olude paranedes kõrgemale reljeefile, Kärba talu maadele, mis osteti 1871. aastal endale päriseks. Raha sai Jaan kokku villa ja kanga värvimisega - ametiks öeldi tollal värval. Mees olla kõndinud värvi ostmiseks jala hommikul Tallinnasse ja õhtuks olnud tagasi. Ta värvis põhiliselt potisisinst suurtes tünnides, ühte sellisesse oleks mõni laps vabalt sisse mahtunud, teine oli madalam ja jämedam. Pühapäeviti kui külarahvas tuli kirikusse, tõid nad Jaanile villad ja kangad ning Jaan määras aja kunas võidi need värvituna taas kätte saada. Mees oli mõisas ka kärneriks õppinud ja Kärba talu aed oli olnud imeilus, seal olid kasvanud ka juba sirelid, mis jõudsid Eestisse alles 1797. Vana Jaan oli olnud ka vallavanem. Nagu tol ajal ikka, haridust ka temal suurt ei olnud, aga mees mõistis kirjutada sellest hoolimata päris hästi.
Pere oli Jaanil suur: tal oli kahe abielu peale kokku 11 last, kellest suureks kasvas seitse. Esimese naise Kati ehk Katriniga (1840-1868; npn Liuberg) oli lapsi kolm: Anton, Juuli Maria ja pisike, kellele nime ei pandud, sest nii abikaasa kui ka laps surid 1868. aasta augustis sünnitusel. Katiga oli selline lugu, et tema oli olnud Saueaugu kõrtsmik ja kui Jaan oli alles poissmehena pühapäeval läinud ka sinna Saueagule külla, siis seal olevat pandud kapsasupikausid ja ka lihatükid igaühele söögilaua peale - viimased siis lihtsalt niisama ilma tardrikuta. Jaan oli võtnud seepeale varnast oma mütsi ja pannud selle lihatüki hoopis selle mütsi peale. Tema oli harjunud, et taldrik peab ka olema, aga Katsi kodus taldrikute kommet veel ei olnud.
Vanaema Miina (1845-1931; npn Roop) oli pärit haruperest Kiviloo külast ja oli oma aja kohta kaunis uhkest perekonnast. Tollel ajal noortel inimestel ei olnud ju muud kohta, kus koos käia kui külakiigel laupäeva õhtuti või pühapäeviti. Miina vanemad olid aga vägagi sügavausklikud inimesed ega lubanud tütrart sinna. Mõnikord oli Miina siiski läbi akna välja läinud ja ikka kiigel ära käinud ka. Tollel ajal oli see uhkus olnud selles, kui pandi mitu alusseelikut selga – kui on nemad kiikunud, siis vaadanud ümberringi kui Haru-Miina kiigub, seelikud lappavad nagu raamatulehed.
Herbert Kuurme küsinud ükskord tolle Miina käest: „Aga kui sina olid niisugune omamoodi uhke tüdruk, et kuidas sa siis läksid lese-mehele? Ja temal oli kaks last.“ Ja siis ta mõtles natuke, ütles: „Ei tea. Tal oli ikke niisukene põõnaga palit.“ Et mees oli olnud väljapaistev oma käitumise ja riietuse osas. Peres kasvavale kahele kasulapsele sündisid lisaks veel Johannes, Eduard Wilhelm, Minna Pauline, Elise Leontine, Johanna Kristina, Alexander Ferdinand, Jakob ja Liine. Kuna Eduard võttis endale teenijast naise, ei sallinud Miina nende lapsi.
Talust ja Villemi onudest
Kärba oli rikas talu ja see asus Haljavas, Raasiku ligidal.
1915 kolmeverstase ja 1925 Eesti topokaardi põhjal
Kuna poisse oli peres palju, jagati Kärba maad lõpuks kolmeks:
1) Anton rajas Vabriku talu - tema ei soovinud hakata põllumeheks, vaid tahtis tegeleda hoopis rauaga ja ehitas endale põllutöömasinate tööstuse. Ta oli üks esimesi, kes valmistas rehepeksumasinaid – hobustega aeti neid ringi ja nii pandi masin käima. Anton tegi valmis rehepeksumasina rauaosad, puutööstusest sai puudosad ja nii see masin kokku pandi. Samuti valmistati tema tööstuses käsitsi tuulamise ja mitmesuguseid teisi aparaate, pärast veel turbahunte ja kõike, mida aeg nõudis. Lisaks rautas Anton ka hobuseid ja regesid ning pani vankriratastele rauast vitsid ümber. Tal oli vaid pisike kartulipõld ja nii palju karjamaad, et sai pidada ühte lehma. Ega ta rohkemat tahtnudki kui vaid omatarbeks.
2) Johannesele jäid Kärba alghooned. Mehel sündis küll kolm poega ja tütreidki sama palju, ent esimene poeg Woldemar suri juba 30. aastaselt 1930 tiisikusse, teine poeg Richard küüditati 1941 ning Siberist tagasi ta enam ei tulnud. Kolmas poeg Herbert kolis Põltsamaale ning temast sai pastor. Seega talu ei olnud lõpuks kellelegi pärandada.
3) Eduard Wilhelm rajas Möldri talu, mida nimetati ka Villemi veskiks kuna tema maadel, aida ja elumaja vahel asus suure tuulerattaga viljaveski. Maja ise oli väga huvitav, selline mitmesopiline.
Vilma Virgepuu joonistused Möldrist ja Kärba maadest
Pojad said seega üksnes killud kogu Kärba talu maadest. Alles on neist tänaseks vaid üks talu, sest 10. juulil 1948 toimunud suure tulekahju käigus põles enamik kompleksist maja. Tuli sai alguse elekrtist, algselt läks põlema Möldri talu. Kuna aga hooned asusid väga ligistikku, süttis sellest möllust ka allatuult jäänud Kärba talu ühes kõrvalhoonetega - sel päeval läks tuleroaks kokku üheksa hoonet. Seega alles on neist kolmest - Kärbast, Vabrikust ja Möldrist - tänaseks veel vaid Vabriku talu, mis on aga tagasi võtnud endale uuesti nimeks Kärba. Algsele Kärba talu vundamendile ehitati kolhoosi ajal sigala ja seal tegutses hiljem ka autoremonditöökoda. Möldri maadele on ehitatud uus elumaja.
Neljas poeg, Aleksander Ferdinand võttis osa Vabadussõjast ning talle jagati tasuta maa kilomeetri kaugusel isakodust, Veskimäel. Kuna Villu onu kandis uhkeid suuri vuntse, kutsuti teda ka Veskimäe vuntsiks. Ferdinand jäi sõja ajal kadunuks.
Suguvõsa oli väga seotud kirikuga, Eduard Vilhelm ja Anton kuulusid ka Vennastekogudusse. Kärbal olla peetud ka külatunde enne Herbert Kuurme sündi. Villu vanaonu Johannes oli aastakümneid ka Harju-Jaani koguduse juhatuse esimees ja tema noorimast pojast, Herbert Kuurmest sai Põltsamaa pastor.
Perekonnanime eestindamisest 1930ndatel
Villu elas oma kolme vanaonu,
Antoni, Johannese ning Alexander Ferdinandi peredega lähestikku
ning läbikäimine oli neil küllaltki tihe. Tänaseks on suure suguseltsi nimi aga jagunenud neljaks. Nimelt 1930ndatel nimede eestistamise kampaania käigus jätsid
osad oma nime ikka Kuurberg, aga osad võtsid perenimedeks Kurmet,
Kuurme ja Karind. Nii olid uuteks nimedeks Eduard Wilhelmi poegadel
Jakob, Arthur ja Juha Kurmet, Antoni lastel August, Susanna ja Alfred
Karind ning Johannese poistel Richard ja Herbert Kuurme.
Allikad
Kuurbergite peretütred on abiellunud järgmistesse suguvõsadesse: Abeb, Andevei, Erin, Evardt / Evart / Evard, Herem, Hermaküla, Hert, Jõhvik, Kanter, Karjus, Kipper, Kordmaa, Kruus, Kruusalu, Krõksin / Krööksin (eestindatud Kruusma), Kukk, Kuuskmann, Käbi, Känd, Laine, Leek, Lossmann (eestindatud Uudla), Läänsalu, Malm, Margusonov, Meri, Metsaru, Mihkelmaa, Müller, Nessel, Nigurs (eestindatud Rahula), Nurst, Nõmmik, Närman, Peep, Purre, Pärnamäe, Saare, Sannik, Sarjas, Schwede, Strandberg, Tammiku, Tedre, Trepp, Vahtra, Valdmann, Vassel, Veiler, Vettik, Virgepuu, Virkebau, Volbück.
Viimati muudetud
23/03/2021
23/03/2021
Allikad
- Vilhelmine Kuurbergi mälestused - ümber trükkinud Kadri Kuurberg
- Vaike Vettiku mälestused - kogunud ja kirja pannud Merle Mihkelmaa
- Herbert Kuurme mälestused - kogunud Eda-Kai Simmermann, kirja pannud Kadri Kuurberg
- Heldur Sander, Jüri Elliku ja Urmas Roht. Eesti parkide ja kollektsioonide levinumate võõrlehtpuude ja -põõsaste introduktsioonist ja metsistumisest. Kättesaadav: link